TAIMEDES PEITUB NII ILU KUI VÕLU… SEE JUST ONGI TÕELINE ELU

Ootame teid teisipäevast laupäevani kell 11-19

Nõuandenurgake


Sellele leheküljele on koondatud erinevad nõuanded aiatöödel. Abiks on kogemused oma aias.


Talu aiatöödest on võimalik lugeda ka blogis “Elu aias”
http://eluaias.blogspot.com/

Pajud Koduaeda

Rohkem kui korra olen juhtunud taimemüüja juures pealt kuulma umbes sarnast vestlust. “Oi, kui ilus põõsas, mis see küll olla võiks?“
 “See on paju.“
“Ah paju…“ ja läinud ostja ongi.  Miskipärast on meil Eestis pajud jäetud haljastuses küllaltki tahaplaanile, samas kui Soomes ja Skandinaavias leiavad nad palju tihedamat kasutamist. Millest siis meil kartus pajude ees?
Remmelgas ehk Salix kuulub pajuliste Salicaceae sugukonda. Pajusid, mis kasvavad puudeks, nimetatakse tavaliselt remmelgateks ja põõsaid pajudeks. Paju perekonnas võib mõningail andmeil olla isegi kuni 600 erinevat liiki, Eestis küll kõigest paarkümmend liiki. Eks täpsemalt määratleda suudavad seda kogenud botaanikud, sest pajud hübridiseeruvad väga kergesti. Pajud on kahekojalised taimed, st et emas- ja isasõied on erinevatel taimedel. Isasõiteks on urvad, emasõiteks nõrga aroomiga piklikud harud. Just urbade ilu ja võlu pärast paljundatakse enamasti isastaimi. Ladina keeles tähendab salire kiirelt kasvavat taime – tõenäoliselt on pajulised sealt oma nime ka saanud, sest on nad ju kiire kasvuga, vähenõudlikud taimed ja mis paremat veel tahta, kui soovitakse kiirelt lõpptulemust näha. Muidugi tuleb arvestada ka sellega, et pajude veevajadus on reeglina suur ning nende juurestik võib jooginäljas tungida väga-väga sügavale. Seepärast on soovitav nad istutada trassidest kaugemale. Ka kilepõhjaga rajatud tiigi kaldale ei soovita suurekasvulisi remmelgaid istutada. Enamik pajusid on külmakindlad ning eelistavad viljakat liivsavi- või saviliivmulda, vajavad niiskust ja valgust (varjus edeneb hästi  vaid raagremmelgas). Paju oli aasta puu 2006.aastal.
Pajude valik on meie puukoolides küllalt suur ja valiku peab tegema ostja sõltuvalt oma aia suurusest.
Maakodu suurde aeda julgen soovitada hõberemmelgat, Salix alba. Puu kõrguseks täiskasvanuna on kuni 20m, lehed hõbedased. Sobib hästi veekogu äärde või puiesteepuuks. Sortidest on hinnatumad `Britzensis` (kõrgus kuni 10m, noored võrsed kevad-talvel oranžid, soovitav üle paari-kolme aasta tugev tagasilõikus teha), `Argentea` (eriti hõbedaste lehtedega) ja `Tristis` (rippuvate okstega hõberemmelga kultivar)

Hõbepaju taamal, ees noored punapajud ´nana´

Suuremasse aeda sobib oma korrapärase ümara vormi poolest ka rabe remmelga Salix fragilis sort `Bullata`. Skandinaaviamaades kohtab teda pargihaljastuses väga tihti, meil harvem. Ladina keeles tähendab fragilis õrna ja habrast, just sellised on selle remmelgaliigi oksad – kergesti murduvad. Puu võib kasvada kuni 10m kõrguseks. Oma kauni ümara vormi hoidmiseks ta pügamist ei vaja. Samas kui soovitakse saada puukujulist remmelgat, siis tuleb alumised oksad ära lõigata, et moodustuks tüvi.

Rabe remmelgas ´Bullata´

Minu isiklikuks lemmikuks on aastate jooksul saanud leinaremmelgas Salix sepulclaris – babüloonia remmelga ja hõberemmelga ristand. See on eriti kauni graatsilise võra, kollaste võrsete ja hõbedase lehestikuga väga kiirekasvuline puu, mis võib kasvada kuni 12m kõrguseks. Laiusesse kasvab pea sama palju, seega ruumi peab talle jätkuma. Minul ta külmakahjustusi siiani saanud ei ole, kõrguseks on tal praegu umbes 6-7meetrit. Samas on mõned tuttavad aiapidajad kurtnud, et neil on ta kevadel kannatanud tugevate külmakahjustuste käes ja nad on pidanud puud tugevalt kärpima. Imestada pole siin midagi, sest ristamistest on saadud palju erinevaid kloone, milledel võib erineda nii võrsete kui lehtede värv ja samuti ka külmakindlus. Sel sügisel täheldasin, et noortele taimedele on külm siiski juba liiga teinud ning puitumata võrsetipud on mustad. Aga milleks on aednikul käärid?
Suurimateks vaenlasteks ilma kaitsevõrguta noortel puudel on olnud kitsed ja jänesed – neile paistavad pajud meeldivat sama palju kui mulle. Sel sügisel on kitsed teinud esimese tagasilõikuse juba oktoobris. Sokud oma sarvedega teevad tüvele samuti liiga.

Matsuda Remmelgas

Madalamatest põõsastest on talvel kauni punase võraga kompaktne ja ümar punapaju Salix purpurea sort `Nana`, mis võib sirguda kuni 2m kõrguseks. Põõsas on kompaktne ja sobib hästi vabakujuliseks hekiks. Samas olen mina kevadel põõsa tugevalt tagasi lõiganud, et kera oleks tihe ja võrsed värvilisemad.
Kuivemale kohale- nõlvadele ja kiviktaimlasse võib soovitada villast paju Salix lanata, mis erineb paljudest liigikaaslastest oma aeglase kasvu tõttu. Lehed ümmargused, hõbehallid, karvased. Kevadel suured püstised kollakashallid urvad. Laiuva hõreda võraga põõsas, kõrgus kuni 1m. Puukoolides ka tüvele poogituna. Samuti kiviktaimlasse on sobilik helveetsia paju Salix helvetica – kuni meetri kõrgune, puukujuline hõbehalli lehestikuga põõsas. Lehed alt valged, kollased urvad enne lehtimist.
Üheks värvilisemaks pajuks võib pidada terveservalist paju Salix integra `Hakuro nishiki`. Mis uhkemat saab veel olla, kui kollaste võrsetega, valge-rohelise-roosakirjude lehtedega tihe põõsas. Euroopasse jõudis ta Jaapanist alles 1979.aastal. Sobib nii päikeseline kui poolvarjuline kasvukoht, toitainerikas pinnas. Mina soovitan igal kevadel põõsa vähemalt kaks kolmandikku tagasi lõigata,(ise olen küll alles jätnud kõigest kuni 15cm tüükad) see soodustab noortel võrsetel lehtede intensiivsemat värvumist. Noortele põõsastele ei tee paha ka talveks kuuseoksa peale viskamine, sest on ta siiski 6.Ets. taim. Puukoolides on saadaval terveservalist paju ka tüvele poogituna, mis võib olla külmakartlikum kui põõsas. Esimestel aastatel soovitav pookekoht ja poogend kinni katta.
Mõned aastad tagasi oli moetaimeks raagremmelga tüvele poogitud leinavorm `Kilmarnock`. Kena vihmavarjukujuline puuke, mille kõrgus sõltub pookekohaks. Kui puukese oksi unustada kärpida, siis roomavad nad mööda maad. Vormi hoidmiseks soovitav pügada ja õhu paremaks liikumiseks eemaldada ka “vihmavarju“ sees kasvavaid vanu oksi, mis nagunii aja jooksul kuivavad.
Meil müügil olevate remmelgate valik on loomulikult tunduvalt laiem, kui eespool kirjeldatud. Valiku teeb aiapidaja sõltuvalt aia suurusest ja loomulikult vajadustest lähtuvalt. Samas on remmelgate paljundamine imelihtne, seega kas ongi arukas kõike osta. Kui mõnel healt tuttaval on teile meeldiv puu või põõsas, siis soovitan endal pistoksad mulda pista. Põõsakujulisi remmelgaid ehk pajusid paljundatakse tavaliselt pistokstega, mis lõigatakse noortest puitunud tervetest sirgetest võrsetest peale lehtede langemist. Samuti võib pistoksi lõigata talvel sulailmaga. Ise olen proovinud ka varakevadel lõigatud pistokstega pajusid paljundada ja juurdumise protsent oli eelmisel aastal 90. Varakevadel lõikasin tagasi terveservalise paju ja punapaju ning kasutasin lõigatud oksi pistokstena. Pistoks võiks olla umbes 20cm pikk, mis lõigatakse võrse keskmisest osast. Lõigata on soovitav terava noaga, alumine lõige kohe punga alt ja ülemine natuke pungast kõrgemalt. Sügisel lõigatud pistoksad kas kaevata maasse ning katta liivaga või lume olemasolul panna aias varjulisse kohta ja katta lumega. Kevadel, kui lumi sulama hakkab, visata pistokstele lumekuhi peale, et nad ei kuivaks. Kohe kui maa on sulanud, panna pistoksad poolviltu avamaale juurduma. Järgmisel kevadel teha põõsa hargnemise soodustamiseks korralik tagasilõikus ja sügiseks on istutusvalmis paju enda aiast võtta.
Remmelgaid saab edukalt paljundada ka pistvaiadega, mis lõigatakse vanematest okstest kui pistoksad. Vaia läbimõõt võiks olla kuni 8cm ja pikkus kuni 1,5m. Soovitavale kasvukohale lüüa kangiga umbes poole meetrine auk ja pistvai panna auku ning ümbrus korralikult kinni tallata. Pistvaiad juurduvad suvega ja juba järgmisel kevadel saab teha võrakujunduse. Kuival suvel tuleb kindlasti ka kasta.
Seega pajusid ei tasu karta, neid võiks tunduvalt rohkem kasutada haljastuses nii koduaedades kui avalikel haljasaladel.

Ettevaatust invasiivsete taimedega

Taimede sissetoomine Eestisse on tõenäoliselt kestnud juba umbes kaheksa sajandit, eesmärgiga kasvatada uusi liike ja sorte nii koduaias, põllukultuuris kui teaduslikes töödes. Peale Eesti taasiseseisvumist on taimede liikumine riikide ja mandrite vahel tuntavalt suurenenud, igal aastal tuuakse Eestisse sadu võõrliike. Eestis kasvavate võõrliikide arv ületab kodumaiste liikide arvu juba mitmekordselt.  Paraku ei osata alati prognoosida, kuidas uustulnukad meie kliimavöötmes end üleval peavad, kas käituvad viisakalt või muutuvad invasiivseteks. Paljud neist ei pea meie kliimas vastu ja hukkuvad, ligikaudu 1/10 sissetoodutest kohanevad meie kliimaga ehk aklimatiseeruvad, milledest omakorda 10% muutuvad invasiivseteks. Invasiiviks nimetatakse kohalikule loodusele kahjulikku liiki, mis tõrjub kohalikud liigid. Parimaks näiteks on siin sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi), mille tõrjega nähakse meil kurja vaeva.
Suur osa invasiive on riiki toodud kui aiailutaimed ning mõningatest neist ka lähemalt. Järgnevalt lähtun oma kogemustest ja tutvustan neid liike, mida ise olen aias kasvatanud või kasvatan ning mis tihti muutuvad tülikateks ning nende hooldamine aja- ja vaevarikkaks.
Puittaimedest tooksin näiteks hariliku pihlenela (Sorbaria sorbifolia) kui tema sordi `Sem`. Harilik pihlenelas paljuneb väga hästi vegetatiivselt, andes palju juurevõsu. Täpselt sama agressiivselt käitub ka tema sort `Sem`. Istutusalas hakkas ta juba naabreid lämmatama, nii tugevalt andis juurevõsusid. Selliselt paljunevaid taimi on soovitav istutada üksikult või grupiti murusse, et ümbrust niites oleks võimalik nende levikut kontrolli all hoida. Teine tuntud laiutaja on harilik lumimari (Symphoricarpos albus), kes käitub sarnaselt harilikule pihlenelale, võib-olla lihtsalt natuke vähem laiutades. Kui aga aed on väike ja soov neid taimi kindlasti kasvatada, siis soovitan nad istutada näiteks mõnda vanasse katkisesse plekkämbrisse ja koos ämbriga maasse. Selline istutusviis piirab mingilgi määral taime levikut. Tuntumatest puittaimedest muutuvad tülikaks oma juurevõsu tõttu ka harilik sirel (Syringa vulgaris), läikiv hõbepuu (Elaeagnus commutata), äädikapuu ehk harilik sumahh (Rhus typhina), kurdlehine kibuvits (Rosa rugosa) jt.  Väikeses aias võiks  loobuda hariliku haava (Populus tremula)sortidest, näiteks sort `Erecta`. Sort on küll kena kitsas püramiidjas, kuid et ta on poogitud harilikule haavale, siis käitub nii nagu haab ikka – palju juurevõsusid. Aias muutub ta just nende ülikiirelt sirguvate võsude tõttu tülikaks. Kui aga on kindel soov püramiidset lehtpuud kasvatada, võib valida näiteks hariliku tamme (Quertsus robur)sordi`Fastigiata`.
Väga uhke sügisene õitseja on sahhalini konnatatar (sahhalini pargitatar, sahhalini kirburohi) Fallopia sachalinensis, aga samas on ta meil looduslikes kooslustes võõrliigina juba kanda kinnitanud. Olen teda kohanud Põhja-Eestis mitmes kohas maantee äärses kraavis nii 10-20 ruutmeetri suurusel alal. Kasvab ta küll nagu püsilill, sest külm hävitab ta maapealsed osad, aga suve jooksul jõuab ta kasvada ometi 2-3meetri kõrguseks ja tugevalt ka ennast laiendada. Kui ruumi vähe, siis ei tasu teda aeda tuua. Sahhalini konnatatar asub kiirelt vallutama suuremat ala, hävitades teele ette jäävad nõrgemad taimed. Mul on taim istutatud üksikult murusse ja ümbert pidevalt niites olen teda suutnud kontrolli all hoida. Sahhalini konnatatar on kantud ka looduslikku tasakaalu ohustavate  taimeliikide nimekirja Eestis.

Sahhalini konnatatar

Südajas makleia (Macleaya cordata) on samuti aias pilgupüüdjaks, heades kasvutingimustes kuni kolme meetri kõrguseks sirguv kaunitar. Olen tähele pannud, et kui kasvukoht talle eriti ei meeldi ja naabrid on ka tugevad, siis ta püsib paigal. Aga kui olete suur taimede ümber paigutaja ja makleia juhtub seal läheduses kasvama, siis muutub ta eriti tülikaks. Teatavasti on enamikul rikkalikult juurevõsusid andvatel taimedel suhteliselt pinnapealne juurestik ning iga pisemgi juurte kahjustamine soodustab uute võsude teket. Seega peaks kasvukoht olema kindel ja püüdma teda mitte häirida pinnasetöödega või jällegi piirata juurte levikut, kasutades selleks kas siis mingit katkist nõud või vastavat kangast.
Madalakasvulisi püsililli aeda tuues tuleks samuti tunda nende tausta. Taimi mitte tundev inimene otsustab tihti ainult välimuse põhjal ning nii võibki ühel heal päeval tõdeda, et pisike lilleke hävitab aias usinalt muru kõrrelisi. Üks neist on meil ammu teada ja tuntud harilik kirikakar (Bellis perennis). Meie aedades kasvatasid teda juba meie vanaemad ja vanavanaemad, kuid viimasel ajal on see pisike taimeke asunud eriti agressiivselt laiutama. Meil kasvas ta ühel aastal rõdukastis ja nüüd on kogu rõdu all asuva muru asemel ainult kirikakar. Mulle meeldib ta küll parkides suurel alal pinnakatjana, kuid koduaias muutub selline kirev muru tüütavaks. Sel suvel külastasin ühte koduaeda, kus harilik kirikakar oli vallutanud kogu aias oleva murupinna ning hävitanud sealse muru. Täpselt sama “ohtlik“ on aed-jänesekapsa teisend Oxalis var. atropurpurea, kes on nobe uueneja isekülviga, heites seemned kuni 3m kaugusele. Ka vegetatiivselt paljuneb ta kiiresti. Päris palju aastaid tagasi tõin ka mina ühe punaselehise jänesekapsa isendi aeda, kus ta sai kasvada kõige rohkem nädala. Juurisin ta küll kiiresti välja, kuid üksikuid noori taimi leian aeg-ajalt siiani.
Päris tülikas tegelane aias on ka kiviktaimlasse hästi sobiv hispaania kukehari (Sedum hispanicum). Selle kukeharja ka kõige pisemad varreosad, mis mulda satuvad, kasvatavad juured alla. Hiired ja linnud aitavad samuti levikule kaasa. Seega võib neid leida igast aianurgast ka aastaid peale seda, kui taime aias enam ei kasvatata. Ja ausalt, see on päris tüütav, kui iga rohimisega leiate aiast kümneid pisikesi hispaania kukeharjasid. Seepärast tasub alati enne ostu sooritamist küsida taimemüüjalt, kuidas ja kui kiiresti taim paljuneb ning kas ta võib muutuda invasiivseks, sest selliseid kiirelt võimust võtvaid püsililli kasvab meie aedades väga palju eri liike.
 
Looduslikku tasakaalu ohustavate  taimeliikide nimekirja leiab Riigi Teatajast  www.riigiteataja.ee/akt/12828512

Kujundame ise oma aia

Talvel on õige aeg teha plaane oma aia kujundamiseks ning ammu meeles mõlkunud mõtted konkreetselt paika panna. Tänapäeval on lihtsaim moodus kutsuda aeda õppinud aiakujundaja ja tellida temalt haljastusplaan. Ja kui rahakoti paksus lubab, siis võib selle kõik teostada ka haljastusfirma. Tihti osutub aga juba esimene aiakujundaja visiit nii kulukaks, et arukam on endal natuke vaeva näha kui aega ja tahtmist on. Pealegi on viimasel ajal tellimustöödena kujundatud aiad vägagi sarnased – aia äärtes lainetavad istutusalad ja keskel haigutab suur tühi muruplats. Ja kui kuskil põllumaale on ehitatud kümme maja ja need aiakujundused ka enam-vähem sarnased on, siis tekib küll masendus. Samuti on igas aias veel lipumast ja sinine batuut. Kümme maja, kümme lippu ja kümme sinist batuuti – selline näeb välja keskmine põlluküla, kus puudub igasugune kõrghaljastus ja kõrgeimad tipud ses külas on need lipumastid.
 Aiapidajad võiksid olla veidi julgemad ja kasutada rohkem oma fantaasiat. Ei ole olemas õiget ega valet kujundust, iga aed on oma omaniku nägu. Seega võib julgelt katsetada ning luua just sellise väliseluruumi, milles end hästi tunnete. Aia kujundamine on võrreldav sisekujundusega – see peab meeldima selle omanikule mitte naabrile. Ja kui see naabrile ei meeldi, siis on see juba naabri probleem, mitte teie.

On küll mõned elemendid, mis ei sobi meie aedadesse ja mida soovitaks võimaluse korral vältida. Esiteks igasugu keraamilised ja plastmassist seened, pardid, konnad, päkapikud – sellised kunstlikud võõrkehad reeglina ei kaunista ühtegi aeda. Kui tõesti ämm kinkis teile selle kärbseseene ja igal külastusel küsib teda näha, no siis pange ta näiteks kompostihunniku kõrvale ja las ta seal siis olla. Teine looduslikku kooslusesse mittesobiv element on plastmassist aiamööbel. Paraku mängib siin rolli soodne hind võrreldes puit- või metallmööbliga ning valik tehakse sellest lähtuvalt. Aiamööbli valikul soovitatakse küll järgida maja fassaadiga sobivust – puumajale parim puitmööbel, kivimajaga sobib metallist ja puidust lahendus. Ei kohta plastmassi ka hoonete fassaadil. Samuti on võimalik ka puupakkudest rajada mõnus istekoht, lihtsalt lasta natuke fantaasial lennata ja kasutada ära kuuri seisma jäänud puitmaterjali.
Alustuseks soovitan joonistada olemasolev olukord pealtvaates paberile. Kõige parem on kasutada nö kalkat, kust on vajadusel hea kustutada. Kui selline plaan on paberil, siis tasub mõelda, kas ja mida oleks muuta vaja ning teha paberil vastavad muudatused. Arukas oleks visandada ka aias enim vaadeldavatest kohtadest mõned eestvaated – näiteks vaadatuna aknast, terrassilt, tiigi kaldalt. Sellise visandi pealt saab kohe aimu, kas kõrgused on paigas või oleks vaja lisada mõni kõrgem taimerühm. Kui on tegemist nö põllumajaga, siis soovitan alati mõelda kõrghaljastusele. Tihti kasutatakse aias ainult madalakasvulisi puuliike, samas kui mõni kõrgem puu aias annaks nii varju kui tooks aeda kõrgust. Samas valides aeda puid, tuleb mõelda sellele, millised mõõtmed omandab see puu täiskasvanuna ning milline on tema juurestik. Istutades aeda kiirekasvulise hariliku arukase, peame teadma, et suure kase all ei kasva praktiliselt ükski kultuurtaim ja kase juurestik levib piisavalt kaugele, et omastada maapinnast toitaineid. Samas valides kadaka sorte, peab arvestama, et paraku nende eluiga ei ole kuigi pikk koos meiega ning umbes 15aasta pärast oleme sunnitud ta välja juurima.  Väga oluline on ette näha, kui palju meil on aega aia eest hoolitsemiseks. Rohimine, niitmine, kastmine, riisumine – kõik vajab aega. Ei ole ju mõtet rajada istutusalasid rohkem, kui korras hoida jõutakse. Kõige viimaseks tööks jääb taimede valimine. Tihti on nii, et laadal müüakse palju toredaid taimi ja loomulikult on seda ka endale vaja. Hiljem aga kõnnitakse nõutult mööda aeda ja ei osata taimekest kuhugi istutada. Seepärast ongi kasulik enne plaanid valmis teha.
Väga populaarne on meil aiakujunduses kaarte teema , see tähendab et kogu vormi saamiseks kasutatakse erinevate ringide ja ovaalide osi ümbermõõtudest. Samas väiksematesse aedadesse soovitaks ma ristkülikute või diagonaalide teemat – kasutada erineva suurusega ruute ja ristkülikuid ning nende omavahelisi kombinatsioone. Samuti võib kasutada kombineeritud teemat, näiteks eesaias rangemat ristkülikuteemat ja tagaaias kaarte teemat. Kui istutusalad ja teed on paigas, siis tasub mõelda istutusalade kompositsioonile. Reegel on see, et kui istutusala on vaadeldav ühelt poolt, siis taha kõrgemad ja ette järjest madalamad taimed. Plaanile kanda planeeritavate taimerühmade laiused ja kõrgused ning paika panna värvikombinatsioon. Suuremad taimerühmad tulevad visuaalselt paremini esile, kui ükshaaval laiali pillutud erinevad taimed. Konkreetne taimede valik jäägu kõige viimaseks.

Taimede valikul on esmatähtis sobilik kasvukoht. Määravaks ei ole mitte ainult päikese liikumine, vaid ka tuulte suund, mulla koostis, põhjavee kõrgus jne. Näiteks suure lehepinnaga taimi ei tasu istutada tuultele avatud kohtadesse – lehed lihtsalt rebenevad tuulega. Kui aias on palju tigusid, siis tasuks vältida taimi, mida teod eriti armastavad – auklike lehtedega kobarpead ei ole just eriti dekoratiivsed. Paljudele lindudele meeldib miskipärast nokkida punaste lehtedega taimi – olen ise olnud hädas punaste lehtedega kannadega ja punaste mägisibulatega – tagumises aiaosas nad kohe jäävad lindudele ette  – sibulad kakutakse maast üles ja kannade lehed nokitakse katki, punaste lehtedega püsikud soovitan istutada majale lähemale, kus lindude rüüstetöö on väiksem. Okaspuude istutamisel tasub mõelda koerte ja kasside jalutamistrajektoorile, sest koduloomade uriin ei ole taimekastmiseks parim vahend.
 Kui kõik taimedele eluks vajalikud tingimused on täidetud, siis on ka taimed terved ja pakuvad visuaalset naudingut. Samuti peab ette teadma, kui palju on suvel aega aia eest hoolitseda. Ükski aed ei näe ilma hoolduseta kaunis välja. Riputades aeda amplid, ei saa endale lubada nädalast puhkust mere ääres, sest kuuma ilmaga tahavad amplid kastmist isegi mitu korda päevas. Kui ei olda usin rohija, siis soovitan kasutada istutusalades pinnakattetaimi, mis ei lase umbrohul võimust võtta. Samas tasub pinnakatjat valides jälgida, ega taim ei ole liiga invasiivne ning ei hakka muru lämmatama.  Kui soovitakse aeda värve, aga lilledega ei ole aega tegeleda, siis soovitan kasutada lehtdekoratiivseid põõsaid, mida meie puukoolid pakuvad väga laias valikus. On aretatud kõikvõimalike lehtede värvidega põõsaid, mida omavahel kombineerides võib saada päris põneva tulemuse. Samas tasub jällegi teada, et kuuma päikeselise ilmaga kipuvad kollaste lehtedega taimed keskpäeva päikeses saama päikesepõletusi. Seega võiks nad istutada kohta, kus keskpäeval väike vari üle libiseb. Varjulises kasvukohas seevastu ei värvu lehed nii intensiivselt. Lehtdekoratiivsetest põõsastest soovitan kasutada erinevaid leedri-, jaapani enela-, kontpuude-, pajude-, kukerpuude ja veigelate liike ning sorte.
Varsti on kevad käes ja ongi aeg plaanid paberile panna, et kevadel sammud puukooli seada.

Mida teha püsikute pealsetega sügisel?

Täpselt nii palju, kui on aednikke, on igal õigus oma arvamusele. Tahan siin rääkida enda kogemustest sügiseti, seoses püsikutega. Mis on siis õige või mis vale. Tõest vastust sellele ei ole olemas. Paljud püsikud on talvel lume alt välja turritades eriti dekoratiivsed – lumi katab alumise pinna ja kõrred, kerad, pallid jäävad lume pinnale.  Sel juhul võib ju  ka lõikamata jätta, mõeldes talvistele vaadetele. Hapramate lehtedega taimede lehestik muutub paraku peale suuremaid öökülmasid nätskeks, mädaks ja inetuks. Kui ka talvel soovitakse istutusalasid nautida, olgu siis lumega või ilma, tasub kõik hoolega läbi mõelda. Oma aias olen aastate jooksul läbi katsetanud kõik – sügisese tagasilõikuse, kevadise lõikuse ja nö kombineeritud lõikuse.  Olen jõudnud tõdemusele, et kõik aiad ja aaipidajad on nii palju erinevad ja sp on erinevad ka sügisesed hooldusvõtted.Üheks tähtsaks teguriks on aeg. Kui soovida talvises aias näha lume alt turritamas dekoratiivseid püsikute pealseid, siis ei tasu ju kõike kohe sügisel maha lõigata. Aga siis peab kevadel jaguma selleks aega. Minul on kevadel alati tohutu ajapuudus, ka 48-st tunnis ööpäevas jääb väheks. Seepärast olen läinud juba mitu aastat seda teed, et teen sügisel aia korda. Aga kellel kevadel selliseks tööks aega jagub, siis siilkübarad, kukesabad, kassisabad, männasmailased, paljud kõrrelised jne, on kahtlemata talvised aiakaunistajad. Samuti anname me võimalusele paljudele kasulikele (aga ka kahjulikele) putukatele seal talvituda. Teine tähtis faktor on aia suurus. Kui aed on kesmise suurusega või pigem väike, siis suure tõenäosusega saab aias jalutada ka talvel. Sel juhul on jällegi targem mitte tormata sügisel. Minu istutusalad on hajutatud 1,5ha peale ja lumistel talvedel olen pääsenud aeda ainult suuskadega. Seega ei ole oluline, kas seal aia tagumistes ‘tubades’ talvel neid kõrsi lume alt turritab või mitte.  Seega mida väiksem aed, seda rohkem me teda vaadelda saame.Kolmandaks teguriks pean ma tõsiasja, kui agar külvaja üks või teine taim on. Kui ma ikka mitu aastat pean mõne taime seemikuid kõplama, siis on targem alati nad enne seemnete valmimist tagasi lõigata. Soodastel tingimustel külvab loomulikult enamik püsikuid, kuid mõned on kohe eriti agarad. Ise olen hädas olnud suuremal või vähemal määral vitshirsi, vitsja kukesaba, erinevate kurekellade, aruheina jpt liikidega. Selline meeletu kõplamine kevadel on ka paras tüütus, seepärast tasub alati iga taime kohta väike taustauuring teha.Loomulikult on oluline ka see, milline taim peale ‘külma võtmist’ välja näeb. Kui lehestik kaotab igasuguse dekoratiivsuse, siis minu silmis ei oma ta talvel erilist tähtsust. Näiteks hostad, mille lehed muutuvad eriti inetuks. Osad aiapidajad ei lõika nende lehti sügisel, vaid tõstavad kogu kupatuse kevadel mururehaga lihtsalt käru peale. Paraku on hosta lehtede all tigudele väga meeltmööda talvitumiskoht. Samas, kui istutusala on kaetud kergkruusa või killustikuga, siis selline paik ei ole tigudele eriti meeltmööda ning ainult nende pärast ei pea sügisest lõikustööd ette võtma. Samas helmikpööriste õievarred on lume alt piiludes eriti uhked ja teatavasti säilib nende lehtdekoratiivsus ka külmal ajal.Aed-iirised olan ma lõiganud lehtede kolletudes lehvikuks, kevadel muidugi tuleb kõik kuivanud lehed eemaldada. Sel aastal miskipärast muutusid ka need lehvikud väga ruttu inetuks ja ma olin sunnitud pealsed täiesti eemaldama. Siberi iiristel tasub kindlasti pealsed sügisel maha lõigati, sest kevadel on see töö eriti tülikas ja vajab üliteravaid kääre. Palmilehine tarn on talvel lume all väga dekoratiivne, kuid kuna ta alustab kevadel suhteliselt varakult kasvamist, siis ei tasu kevadise koristusega hiljaks jääda.

Istutusala rajamise lihtsaim moodus

Nii mõnigi aiapidaja on seisnud silmitsi murega – tahaks rajada uut istutusala põõsastele või püsikutele, aga no ei viitsi lihtsalt kaevata. Tegelikult on olemas palju lihtsam moodus. Esmalt tuleks rajatava istutusala piirid paika panna ja servad nö ääristada. Istutusala äärise võib valida oma maitse järgi, tervikust lähtuvalt ja rahakotile vastava. Sobivad nii kivid, puitpalissaad, kauplustes pakutavad peenrapiirded jne. Kui piiret mingil põhjusel kas ei saa või ei soovi rajada, võib ka murukamara uue istutusala servadest lihtsalt eemaldada.  Sel juhul jääb multšitud serv ümbritsevast murupinnast madalam ja seda on mugav niidukiga korras hoida.Kui see etapp läbitud, siis saab asuda istutama. Kaevata murukamarasse paraja suurusega istutusaugud, lisada toitainerikkamat mulda või komposti või kõdusõnnikut, vastavalt istutatava taime vajadustele ning istutada taimed murukamarasse.

Istutusala rajamine risttee talus

Nüüd tuleb lagedale tuua kõik kodus leiduvad ajalehed (eriti sobilikud on kõik libedamal ja läikivamal paberil olevad paberkandjad). Kogu istutusalasse jäänud murukamar tuleb katta võrdlemisi paksu paberi ja papi kihiga. Soovitavalt vähemalt 5 paksemat ajalehte üksteise peale. Vahesid ei tohi kuhugi jääda. Umbes 10-15cm peaksid paberi servad kattuma. Kui materjalist puudu tuleb, saab alati kauplustest tühje pappkaste lisaks tuua.  Reegel on see, et mitte kunagi liiga vähe paberit! Hea on seda tööd teha vahetult enne vihmasadu ja seda seepärast, et järgmiseks töö etapiks on kogu selle pabermaterjali veega läbi immutamine. Märg paber vajub korralikult vastu maapinda ja ei teki sellist mulliefekti. Viimaseks tööks jääb istutusala katmine multšiga. Multši valik jääb jällegi enda teha – puukooremultš, kergkruus, killustik, liiv, turvas. Valik on rikkalik. Kasutades puukooremultši, tasub meeles pidada järgmist. Kuna puukoor seob lagunemisprotsessi käigus lämmastikku, siis vajavad taimed kevadel kindlasti lämmastikväetise lisamist. Samuti tuleb üle paari aasta multši lisada, sest ta lihtsalt laguneb. Talveks tuleb puukoor kindlasti puittaimede okste lähedalt eemaldada, vastasel korral leiavad hiired sealt talvel väga rikkaliku toidulaua. Samas, kui on soov, et paari aasta pärast olekski seal mullapind, ei ole multši lisamine vajalik. Alla pandud paberkiht lämmatab edukalt juurumbrohud ning paari aastaga tekib korralik mullapind, labidat kasutamata.

Erinevad istutusalade piirded Risttee talu aias

Naiivne on muidugi arvata, et selliselt rajatud peenrasse umbrohtu ei teki. Ikka tekib. Tuulega lendavad paljude umbrohtude seemned uut elupaika otsima ja kui nad maanduvad just teie rajatud alale ning alustavad seal idanemist, siis ikka tekib pisikesi tülikaid uusasukaid. Aga neid on juba kerge sealt multši vahelt õigeaegselt eemaldada, sest juured ei ole veel jõudnud mullapinda tungida.Seega kevadeks vanapaberit koguma!!!

Kas riisuda või mitte?

Ameerika teadlased jõudsid seisukohale, et sügisene lehtede riisumine on pigem kahjulik kui kasulik. Putukatelt-satikatelt võetavat nende talvitumiskohad ja puud jäävad toitainetenälga. Ja voilaa, fb kõlas hõigetest – juhhei, ei peagi riisuma, küll on vahva, nii palju jääb aega üle. Aga kui mõelda nüüd  natuke laiemast vaatenurgast, mitte ainult riisumisest.Meil on aia lõunaküljele rajatud väike park, kus kasvamas ca 80 puittaime umbes 50-st liigist-sordist. See ala ei ole küll väga suur, nii pool hektarit. Suurem osakaal on põõsastel ja lehtpuudel, okkalisi ehk üks kolmandik. Loomulikult ei hakka keegi seda maad riisuma ja ei ole seda kunagi ka teinud. See oleks lihtsalt mõttetu energiakulu ja aja raiskamine. Kevadeks on suurem osa lehtedest nagunii kadunud. Mis aga kõdunemise märke ei näita, on eemalt tammikust tuulega saabunud tammelehed. Ja ka see ei ole kevadel probleemiks, sest niiduk nagunii purustab lehti ja muru kasvab ikkagi nobedalt. Erandi tegin sel sügisel pihlakaallee alla sadanud lehekuhilatega. Nimelt seda pargiosa piirab meil nö üherealise alleena istutatud 7-st puust koosnev pihlakarivi. Puud on täisealised, seega lehemassi seal all on päris palju. Pealegi muutuvad langenud pihlakalehed kiirelt mustaks ja inetuks. Kui suurem osa lehtedest oli langenud, siis lihtsalt multšisin nad niidukiga ära. Tulemus oli visuaalselt tunduvalt parem, kui terved lehed maad katmas ühtlase musta vaibana. Siinkohal jutt õige – ärme riisume.Aiast põhjaküljes on meil rajatud teine väike pargiala. Seal on kasutatud rohkem kodumaiseid liike. Arukased, harilikud pärnad, erinevat liiki remmelgad, kuused, männid. Ka üks vana suur harilik haab on kraavi kaldal. Kaskede ja remmelgate lehed on sellised, et nemad kaovad suht märkamatult. Tuul aitab neil liikuda, samuti on nad pisikesed, kõdunevad kiiresti ning riisumine on siin täiesti mõttetu. Aga see haava alune on juba septembris koledus kuubis. Ka haava lehed on kohe langedes mustad ja koledad ja oi kui palju neid suht suuri lehti (võrreldes kaselehtedega) ikkagi on. Aga kuna ala on aia piiridest väljas ja kevadeks on need lehed olnud alati nagu haihtund, siis ei ole me ka siin riisunud. Tööl sõna otseses mõttes puuduks kasutegur. Jälle peab jutt paika – milleks riisuda!Ja jõuangi ringiga aeda. Kui nüüd aed asuks linnas, naaber naabris kinni ja aias kasvaks näiteks suur hobukastan. Kas jätame ka lehed riisumata? Vaevalt küll. Sel juhul ei saa ikka mõelda siin putukate talvitumisele ja puude väetise vajadusele, eriti sügisel. Meil aias küll hobukastanit ei ole (paar puud on aia taga), aga meil on suur amuuri korgipuu, kelle leheroots on pikk kuni 35cm. Ühtlasi on puu meil juba suht suur. Seega ei kujuta ma ette, et jätan need lehed riisumata. Ma arvan, et nad lihtsalt lämmatavad muru seal all ära. Ka ei ole võimalik sinna niidukiga peale minna, sest lehekiht on küllalt paks. Seega – olen sunnitud riisuma.Teine puu, mille alt ma reeglina riisun, on mandžuuria pähklipuu. Tema liitlehed on kuni meetripikkused. Ja lisaks veel tsiteerin Vikipeediat: ”Pähklipuude miinuseks on alleopaatiline aine jugloon, mida sisaldavad pähklipuude juured ja langenud lehed. Jugloon on taimemürk, mis takistab teiste taimede kasvu pähklipuu all. Eriti mürgine on jugloon tomatileõunapuule ja kasele, loomadest hobusele. Jugloon on pähklipuu kaitsemehhanism hoidmaks eemale võistlejad, kes võiksid konkureerida veele, toitainetele ja valgusele. Arvatakse, et jugloon mõjub kogu pähklipuu võra raadiuses, kuid on võimalik, et see mõjub ka kaugemale. Aine mõju võib kesta ka aastaid pärast puu hukku, kuna pähklipuu juured lagunevad aeglaselt ja neist pääseb pinnasesse veelgi juglooni. Eri liiki pähklipuud sisaldavad juglooni eri määral.” Allikas : https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4hklipuuSeega riisun ma ka pähklipuu lehed ja põletan. Ikkagi on vaja riisuda.

Omal ajal sai rajatud meie iluaed õunapuude alla. Vanu õunapuid oli siis aias üle 20. Ja kuna aed asub maja lääneküljel ning meil on valdavad läänetuuled, siis tavaliselt kannab tuul selle lehemassi kõik ukse ette. Kuna lehed muudavad ka teerajad libedaks, siis ei ole see jällegi kuigi meeldiv. Seega ei ole võimalik neid lehti riisumata jätta. Õunapuid on meil nüüd alles küll tunduvalt vähem, kuid lehemassi annavad nad sellegipoolest päris korralikult. Veel oktoobris multšisin langenud lehed muruniidukiga, kuid nüüd lubab juba lumesadu. Õunapuud hoiavad lehtedest jätkuvalt kiivalt kinni, tõenäoliselt langetavad nad viimased lehed alles uue aasta numbriga. Muruniiduk on samuti talvekorterisse pandud. Jääbki üle riisuda, aga seda muidugi juhul, kui lehed ikka enne püsivat lumikatet puult maha tulevad. Seda, et puudel toitainetepuudus pärast lehtede riisumist tekib, ma ka eriti ei usu. Ikka juuli lõpuni olen puude alt niites muruhakke maha jätnud. Sealt peaks nad juba korralikult toitaineid saama ammutatud. Ning seda, et putukatel ei ole kuskil talvituda, kui lehed on riisutud, ma ka ei usu. Aias on piisavalt põõsaid ning põõsaste alused on paksu lehekuhja all. Samuti on palju erinevaid igihaljaid padjandeid, kellede alla on nii mõnus talvituma minna.Ja loomulikult sõltub palju ka aia suurusest. Kui ikka krunt on 1000-2000ruutmeetrit, siis tõenäoliselt ei ole see sügisene riisumine ka konti murdev. Meie peaks sel juhul riisuma umbes 1,5 hektarit, kui sooviks, et sügisel kõik riisutud saaks. See kõik on ju nii suhteline. Samuti see, kui näiteks pererahvas on esmaspäevast reedeni tööl ja vabad on nädalas kaks päeva ja need kaks päeva juhtub olema laussadu. Seega seab ka ilm paljudes aedades omad reegleid.Ja nüüd mõtlete, et miks ma jahun siin riisumisest, kui tänapäeval on olems nii lihtsad abimehed nagu lehepuhurid. Muidugi, kui mul oleks see lehepuhur, ma kasutaks teda meeleldi. Paraku minu tööriistakuuri inventuuri nimekirjas teda veel ei ole. Samas, kui edasi arutleda – kas murupinnale on kasulikum puhuri kasutamine või muruluuaga rehitsemine. Vajab teaduslikku tõestust, aga minu arvamus on, et reha ikkagi õhutab natuke (minimaalselt küll, aga siiski) mullapinda ja samuti eemaldab sammalt, kuivanud heinakõrsi ja muud mudrut sealt maapinnalt. Aga selge see, et mugavus maksab ka midagi ja aeg on tänapäeval raha.Põnev oleks ka teada saada, kas need ameerika teadlased, kelle arvates on lehtede riisumine pigem kahjulik, on ka ise aiapidajad. Üks asi siin elus on teooria, hoopis teine aga praktika.

Kas lõigata või mitte?

Aastast aastasse igal sügisel kordub see teema. Paljud aiapidajad on noorte aedade omanikud või ise alles noored ja neile on see teema uus. Ühes meedia väljaandes soovitab üks kogenud aednik aia kindlasti sügisel koltunud püsikutest puhtaks teha, teises teine taimetark jätta töö kevadeks. Paljuski on suhtumise küsimus ja palju sõltub ka aia asukohast. Miks ja kas lõigata, analüüsin läbi enda kogemuste.Püsikute pealsete lõikamisega tegelen ma tegelikult pidevalt, mitte ainult sügisel. Kui taim on ikka õitsemise lõpetanud ja õitsenud õienutid ei sümpatiseeri või ei ole neid rentaabel peale jätta, teatud põhjustel, siis olen paljusid kolmandiku võrra tagasi lõiganud. Enamikule taimedest see meeldib ja õitsemist näeb hooaja jooksul vähemalt kaks korda. Loomulikult ei saa niimoodi kõiki taimi kärpida. Aga paljud kurereha liigid, karvane ville, mitmed kortslehed jpt reageerivad sellele positiivselt. Aga just sügisel, kas jah või ei.Paljuski saab määravaks ka aia asukoht. Kui aed asub linnas, kus tänavaid mööda patseerivad pidevalt möödakäijad, siis on aiaomanik loomulikult huvitatud aia kaunist väljanägemisest aastaringselt. Kui maja eesaeda on istutatud näiteks hostad, siis pärast esimesi tugevamaid öökülmi ei näe nad just eriti dekoratiivsed välja ega anna aiale mingit esteetilist ilmet. Sel juhul on loomulik, et aednik teeb aia kohe korda, et möödujate silma mitte riivata. Kui aga aed on hajaasustusega piirkonnas, kus möödakäijaid nagunii ei ole, siis ei ole hostade sügisese lõikamise vajadus eriti oluline. Näiteks on olnud mitmeid talvesid, kus ma ise olen aeda pääsenud ainult suuskadega, seal ei riiva talvisel ajal miski silma. Kevadel ju palju mugavam, võtad muruluua ja tõstad selle talvega allesjäänud prahi lihtsalt prahiämbrisse. Aga ka siin sõltub paljuski aiast. Näiteks minu aias on enamik püsikute istutusalasid multšiga katmata. Tigusid meil üldiselt palju ei ole, aga ilma nendeta ei saa läbi meiegi. Koristasin just hostade pealseid ja ma ei valeta – kõigi hostade puhmikutest leidsin hulga tigusid, kes olid leidnud seal endale meeldiva talvituskoha ja hea meelega asuksid kevadel kohe hostade lehti järama. Seepärast olen püüdnud hostad sügisel maha lõigata, paljude pealsed saab eemaldada ka lihtsalt tõmmates. Samas, kui istutusala oleks kaetud kas killu, klibu või kergkruusaga, siis oleks see mure ehk väiksem. Ise ma neid nii kasvatanud ei ole, seega kommenteerida ei oska.Aiale annavad kõrgusmõõtme reeglina puud-põõsad, aga ka kõrgekasvulisi püsikuid ei maksa alahinnata. Paljud kuivanud õisikud on lume alt piiludes väga dekoratiivsed. Ka on nende plussiks see, et kui on talvel lund, siis nad on head abimehed lume kogumisel. Näiteks kui mul on mõne külmaõrna taime kõrval mõni talvekindel püsikupuhmas, siis olen jätnud ta pealsed talveks lõikamata just sel eesmärgil, et ta aitab naabrit. Kuna meil on ka tuultele väga avatud aed, siis on selline püsiku puhmas ka hea tuultepüüdja. Aga siin peab jällegi teadma, kes kui agar külvaja meil on ja kui tülikas on neist seemikutest vabaneda. Ja külvavad ju kõik, hoolitsedes nii oma järeltuleva põlve eest. Ja paljude püsikute seemikuid võib nii kevadel sadu leida. Suur tähtputk – Astrantia major on üks näide. Ta annab nii meeletut isekülvi, et see lihtsalt tüütab. Mitte eriti ammu keegi fb-s kommenteeris ühte kurtjat – mis sa hädaldad, lõika õied peale õitsemist kohe ära! Jaa, eks ta ju õige on. Aga kui aias on tuhandeid taimi ja palgalist aednikku ei ole, siis paraku ei jõua kõigi õitsenud õite juurde. Esimestel aastatel mind need külvid nii väga ei häirinud, aga mida edasi, seda rohkem ma sellele tähelepanu pööran. No hea küll, kui suurel tähtputkel nagunii erilist dekoratiivsust talvel ei ole, siis need lõikasin ma maani maha. Seevastu punane siilkübar – Echinacea purpurea on talvel imekaunis. Väidetavalt pidid neil talvituma ka paljud kasulikud putukad (mina arvan, et talvituvad nii kasulikud kui kahjulikud). Seemikuid annavad ka päris nobedalt. Õnneks saab need noored taimed mullast suurema vaevata kätte, seega võib neid talveks teatud hulga ju jätta. Pakun, et mul on liiki ennast oma kümme puhmast, pooltel lõikasin küll õievarred maha. Olen muidugi ka neid siilkübarate seemikuid suureks kasvatanud. Enamik neist on liigile iseloomulikud punakasroosad, aga ka valge sordid on oma värvi suutnud päris hästi edasi anda. Seega ei peaks kiirustama nende maha lõikamisega.Päris vahvad on talvel vaadata ka erinevad kobarpeade – Ligularia  liigid. Kui lehed on tigudel jäänud suve jooksul tähelepanuta ja nad veel taimede küljes silmaga ka nähtavad on, siis võiks ju rahumeeli nad talveks aeda jätta. Külvi nad annavad, aga mitte väga meeletult. Mul on kõige rohkem külvanud Prževalski kobarpea – Ligularia pržewalskii. Isegi punaste lehtedega  hambulise kobarpea Ligularia dentata sordid on punast lehte edasi andnud. Kuigi ka siin tulevad mängu talvituvad teod – suurte puhmaste sees ideaalne koht külma talve mööda saata. Mina igatahes jätsin kobarpead sel sügisel lõikamata.Igasugu punanupud – Sanguisorba – neid on mul vist kolme liiki. Talvel need nupud lumest rippumas on vägagi vahvad. Teod neid ka ei armasta. Siiani olen täheldanud, et isekülvi annavad minimaalselt. Ei ole mul ka enda külvatud seemnetest suurt tärkamist tekkinud. Seega jätsin ka need puutumata. Las külvavad, seda mul just vaja olekski, dekoratiivsed pealegi.Kõik sellised kõrgekasvulised püsikud, kellede välimus on pigem inetu kui silmailu pakkuv, olen siiski sügisel maha lõiganud. Pealsed olen aiast ka koheselt minema vedanud, sest instinkt paljuneda on kõigil tugev. Näiteks vereva vesikanepi õisikud hõljuvad kohe päris kaugele ja nende seemikutest on siiski küllalt tülikas vabaneda. Külvi täheldasin isegi aed-leeklilledel. Sain küll päris põneva tooniga seemikuid, kuid paraku on seemnetel komme maanduda istutusalas juba kasvava püsiku keskele ning seal siis toimetama hakata. Üks selline minu meelest suht tülikas tegelane on karvane päevakübar – Rudbeckia hirta.  Kuna ta on väga jõulise kasvuga, siis ei ole tema seemikul mingi probleem lämmatada mõni läheduses eksisteeriv nõrgemakasvuline taim. Sp ka nende õievarred, mis tegelikult on ju väga dekoratiivsed, lõikasin ma maha.Aediirised, nii madala- kui kõrgekasvulised – neil olen aastaid sügisel ära rookinud kõik kuivanud lehed ja allesjäänud rosetid lõikan umbes kaks kolmandikku tagasi. Aastaid on selline sügisene korrastus end õigustanud – talvel kena vaadata ja kevadel tööd vähem.Alpi lina – Linum alpinum – kuprad lumest välja turritamas on vahvad. Paraku jällegi see meeletu isekülv. Sellegipoolest olen ma jätnud varred lõikamata, sest see õhuline lina sobib pea kõikjale kõrgemate taimede vahele ja sinist ei ole aias teadagi kunagi liiga palju.Kõrgekasvulised kukeharjad – Sedum – nende ilu me reeglina hilisel sügisel alles avastame ja ei muutu nad ka talvel vähem kauniks. Külvavad minimaalselt, kui üldse külvavad. Kuigi jah, mahakukkukunud oksad ja lehejupid võtavad juured alla. Aga mitte massiliselt. Jätan puutumata. Kõrreliste puhul sõltub palju liigist, ka siin ei ole ühest reeglit olemas. Paljud neist ei talu talvist niiskust ja kui pealsed sügisel maha lõigata, siis on talvisel sulaveel hea valguda nende lõigatud varte vahele ning palju kahju tekitada. Samuti on mitmed liigid pooligihaljad, ehk neile aitab kevadisest kammimisest. Kahjuks on mitmed neist väga virgad külvajad. Suure külvi vältimiseks oleks arukas sellistelt tegelastelt vähemalt õitsenud tähikute-pähikute varred eemaldada. Aga muidugi mitte kõigilt. Näiteks hall aruhein – Festuca glauca, vitshirss – Panicum virgatum, luht-kastevars – Deschampsia cespitosa jpt võivad külvata mitmekümne meetri kaugusele. Samas hiina siidpööriste – Miscanthus sinensis – tema külve ei ole ma siiani leidnud. Kõrreliste puhul tuleb käituda siiski vastavalt liigile.Nii palju siis levinumatest kõrgekasvulistest püsikutest sügisel läbi minu kogemuste. Seega sõltub see taimede sügisene lõikus ikka väga paljudest erinevatest teguritest, ei ole olemas ühest reeglit.