Pojengide kasvatamine

Pojenge on maailmas umbes 30 erinevat liiki. Looduslikult kasvavad nad Põhja-Ameerika lääneosas, Ida-Aasias ja mõnel pool Euroopas.
Pojengid on pikaealised püsikud, mis võivad samal kasvukohal kasvada aastakümneid. Vanades mahajäetud taluaedades sirguvad vanavanaemade istutatud pojengid isegi kõrge heina sees.
Kasvukoht peaks olema parajalt niiske ja viljaka pinnasega. Valida tuuleks suurte tuulte eest kaitstud päikeseline või poolvarjuline ala. Muld tuleb enne istutamist sügavalt harida. Neile sobib neutraalne kuni nõrgalt happeline kasvupinnas. Aluselisel pinnasel võivad nad kergesti haigestuda. Armastavad kõdusõnnikut nii istutusaugus kui ka kevadel turgutuseks lisatuna.
Pojengid tuleb istutada arvestusega, et varte ja juurte üleminekukoht jääks mullapiirist 3-5cm allapoole. Vahel võivad nad olla väga pirtsakad ja kui neile istutussügavus ikka ei meeldi, siis ei kipu nad ka õisi näitama. Ümberistutamise suhtes ei pruugi nad ka alati õnnelikud olla ja võivad paar-kolm aastat lihtsalt puhata, ilma õisi näitamata.
Kui on soov puhmast jagada, siis on soovitav seda teha kevadel, maikuus.  Lõikekohad võib söega desinfitseerida.
Kõige uhkemad sordid on muidugi täidisõielised, kellede õied on suured kui praetaldrikud. Aga tuleb arvestada, et sellised põõsad vajavad alati toestamist. Esiteks on õied rasked ja vihmase ilmaga on murdumine kindel. Kes igasugu tugesid ei armasta, neile sobivad lihtõielised pojengid.